võõrad silmad

Olen oma vähese elatud aja jooksul saavutanud äärmiselt vähe, pigem oleks õige öelda, et MIDAGI. Lõpetasin just keskkooli, mitte nii hästi kui arvasin 2010. aastal tegevat. Võin julgelt väita, et planeerimisoskus ja tahe õppida, jäi mul sellesse aastasse. Praegusel hetkel on mul ainult kahju, et oskan ainult hiljem tarkusi iseendale jagada ning vajadusel teisi kuidagi suunata. Oleks mul vaid keegi, kes suudaks mulle öelda, millal, kus ja kellega teha just neid "õigeid" valikud, mis ei vajaks hiljem kellegi poolt õpetussõnu.
 Tunnen räsitust inimeste poolt, kes elavad enda elamata jäänud elu läbi enda laste elu. Paljud sõbrannad, kes üritavad kuidagi enda valikuid ise teha, lootes kõigest vähesele toetusele või abile, saavad täistambiga pealesurutud soovitusi, kuidas on neile õige. KUID.. kas ikka on? See ei tähenda, et süüdistatakse varakult saadud lapsi selles, et lapsevanem ise pole suutnud oma eluga edasi minna.. MÕTTETU PRÜGI. Loodan, et suudan kunagi leida enda soovi teha midagi, just täpselt MIDAGI, sest hetkel ma ei kujuta ettegi, mis ma peale hakkan septembrikuus. Siiralt loodan, et kui mina peaksin hakkama saama millegi nii vapustavalt hämmastava loodusimega nagu laps, siis oleksin ma talle pigem toetav tugi kui enda soove peale suruv türann.
Veel natukene aega tagasi tahtsin minna Soome ülikooli psühholoogiat õppima aga ... Ma ei tea, mis. Lähen ja siis jälle ei lähe. Ma arvan, et pigem seisan ma selle mõtte taga, mis saab, siis kui mind enam Eestimaa pinnal ei ole. HIRM, VALU, EBAUSKLIKKUS. Ma arvan, et ma ei tea midagi, ja olen oma suure vanuse kohta veel liiga loll. Vaatab, mis saab ..