Elu on liikumine tulevikku. Kui inimene ei oska elada, siis ta jääb oma teel seisma. Kuni inimkond liikus kiirelt materiaalsete rikkuste kasvu teel, võis tahtejõuga end raskustest läbi murda. Tugevam oli see, kes oma füüsilist jõudu suurendas. Emotsionaalsed kunstiinimesed pidasid selles võidujooksus vähem vastu. Aga ajad muutuvad.

Elu teeb järjest tuntavamat kannapööret. Hirm teadmatuse ees jagab inimkonna kahte leeri - need, kes otsivad väljapääsu vaimsusest ja need, kes hävinevad. Enne hävingut toimub pikaajaline vanade heade aegade taganutmine. Ja uute aegade sajatamine.

Pisiasjade pärast virisetakse, suurte asjade pärast vihastatakse. Väikesed virinad kasvavad alati suureks.

Kui naine viriseb, siis takerdub pisiasjade tegemine. Kui mees viriseb, siis jääb elu seisma.

Praegusel kriisiajal on meeste virisemine eluliselt ohtlik nii mehele endale kui ka tema lastele, kelle vaimuks ta on. Virisemine viib alati mõttetusse. Kui valesti mõtlev inimene satub tupikusse, siis ta hakkab kas mõtetes või sõnades virisema, süüdlasi otsima, käega lõõma ja enam pidama ei saa. Kui sajandi keskel oli selline olukord harvaesinev, siis nüüd on see juba massiline. Sellele mõttetuse, apaatia ja depressiooni seisundile on leitud väljendusrikas nimi:

LÄBIPÕLEMISE SÜNDROOM.

Ja just nii ongi, tunnen ennast nagu viimase hõõguva niidiga pirn.