Teave minu kohta

Minu foto
Ma olen põikpäine ning alati oma arvamusega. Tihti eelistan väikseid tülisid, kui et taganen oma seisukohast. Usaldan teisi, vahel liigagi palju. Samas, kui kord mu usaldus on kaotatud, on raske seda tagasi saada. Kui tean, mida tahan, siis võin selle nimel hulluksminemiseni pingutada. Ma ei taha kellestki sõltuda, kellegi järgi enda elu seada. Minuga on raske hakkama saada, mu tujud vahetuvad üsna kiiresti ning minust on keeruline aru saada. Kuid kui ma kellestki juba hoolin, siis tõsiselt. Minu peale võib loota. Kui ma millegi nimel pingutan, eeldan seda ka teistelt. Nõuan endalt liiga palju. Vihkan absoluutselt petmist ja valetamist. Ei taha olla õel. . kuid elu näitab, et vahel tuleb selline olla, et sust üle ei astutaks. *** Take chances and never have regrets because at one point everything you did was exactly what you wanted !

teisipäev, 21. juuni 2011

Täna ärgates valdas mind lakooniline linnulaulu harmoonia. Laseks kõik maha kui saaks.
Otsustasin, et tõusen üles, käin pesus, söön, loen raamatu lõpuni, kammin koera ära, koristan,vaatan telekat,kuulan muusika, joonistan pildi lõpuni,pesen uuesti hambaid ja siis.. võimalik,et raasikule.
Unenäod on mul juba nii hulluks läinud, et ei saa öösel magada. Iga öö sureb keegi jõhkra piinamise läbi..
Kunagi ammu, kui mul unenäotsüklid olid, nägin ainult maale,millel olid mu sõbrad ja tuttavad, keda oli "see mees" ärakasutanud, lõikunud, tükeldanud, hammustanud, löönud, maha lasknud, põletanud jne.
Täna öösel oli mul siiamaani kõige jõhkram unenägu.
 Olin koos Hardi, Elina, Kalevi, Adelega vanas kõveras majas. Pidime Adelet hirmutama ja üritama "kummitusi" väljakutsuda. Hardi võttis seljakotist paberi, taldriku, medika, markeri ja ziletid.Kui kõik oli valmis istusime ringi ja panime silmad kinni. See vana kopitanud hais, kriuksuvad aknad ja kottpime aed ajas judinad peale. Hakkasime korrutama mingit nime.. Peale selle, et ämblik mul juustes ronis ja Kalev ziletiga ennast jalapealt lõikus. Mitte midagi ei toimunud.  Veri, mis Kalevi jalast voolas, oli soe ja tume, liiga tume,et olla normaalne, minestasin.
Kui toibusin olin voodi külge seotud, Adele oli näoli maas, Hardi rippus konksu küljes, Elina oli lihalõikelaual..Kalev aga vaatas mulle lumivalge näo ja silmadeta otsa.. Ta oli surnud.
"mees" nülgis Hardil naha maha, ta oli ikka veel elus, verelõhn, tema silmad, selle "mehe" naer, kõik oli nii värdjalikult lummav, et ma isegi ei karjunud.
"mees" tuli sidus mu lahti, andis noa kätte ja käskis Elina tappa. Imekombel oli mul kõik hirm kadunud, ma lihtsalt joonistasin Elina kehale zilett-terava noaga lilli, endal naeratus näol.
Oma õde ma tappa ei suutnud. Tema verine nägu, hüsteeriline nutt ja appikarjed.. tegid minust vist uuesti inimese. Üritasin "meest" põlema panna ..Ebaõnnestus.
Ta pani mu vanni, kus olid ämblikud ja süstlad, ärkasin selle peale üles, et üks ämblik hakkas mulle näkku hüppama..
Ma ei viitsinud üksikasjalikult kirjutada, väga lakooniline jutt.
Aga vähemalt ma mäletan.
Täna hommikul ei ole kuskilt valus ka, üldine seisund kümnepallisüsteemis on 7.

Kommentaare ei ole: