Tahtsin kunagi minna minema,et inimesed mäletaksid mind kui sõbralikku ja abivalmis inimest, huiatki.. fuck that. Olen selline nagu kunagi varem. Tunnen ennast nii viisi paremini. Ei vaja oma närusesse ellu värdjaid, just täpselt, öökima ajavad need tere-mina-olen-su-sõber(joomasõber).
Mida vittu, ma olen faking 17 aastat vana ja mitte kohe üldsegi alkoholilembeline. Raasiku, huvitavad isiksused - kõik oli super. Te olete teistsugused, kuigi öeldakse inimene ei salli omasuguseid, idiootne ütlus.
See, kui ma sulle ütlen, et oled mu sõber, siis ma seda ka mõtlen, miks on mul vaja sulle valetada ja ebavajalikku väljamõelda? Ma ei mõista teid. Te teate üksteist sipukaeast saadik aga iga kuradi kord kui koos olete, on tunda õhus seda õhukest elektririba,mis paneb tahest tahtmata teid käituma nagu matse.
Üritad midagi parandada.. ega see midagi paremaks ei tee. Pole ime, et teil igav on .. Iga päev ainult mõnitada, tõmmelda, juua, suitsetada - päevategu: Keera kellegi elu perse!
Ma ei vihka teid(isegi ei leia, et peaksin teietama teid suure tähega), te meeldite mulle. Iga üks oma moodi, nii kuradima huvitavad karakterid.. aga kahjulikud.
Ma ei üritagi teid muuta. Ole ülbe, tee mis tahad, aga ära raisk tule mind oma sõbraks nimetama.
Minu jaoks on paljud teist minu jaoks tühjad kohad, väärt ainult viisakat tere ja laiska naeratust.
Aga, võimalik, et olen ise niivõrd naiivne, et teid nii vara sõbraks pidasin. Tuttava ja sõbra piir tundub hetkel niii õhkõrn..
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar