Teave minu kohta

Minu foto
Ma olen põikpäine ning alati oma arvamusega. Tihti eelistan väikseid tülisid, kui et taganen oma seisukohast. Usaldan teisi, vahel liigagi palju. Samas, kui kord mu usaldus on kaotatud, on raske seda tagasi saada. Kui tean, mida tahan, siis võin selle nimel hulluksminemiseni pingutada. Ma ei taha kellestki sõltuda, kellegi järgi enda elu seada. Minuga on raske hakkama saada, mu tujud vahetuvad üsna kiiresti ning minust on keeruline aru saada. Kuid kui ma kellestki juba hoolin, siis tõsiselt. Minu peale võib loota. Kui ma millegi nimel pingutan, eeldan seda ka teistelt. Nõuan endalt liiga palju. Vihkan absoluutselt petmist ja valetamist. Ei taha olla õel. . kuid elu näitab, et vahel tuleb selline olla, et sust üle ei astutaks. *** Take chances and never have regrets because at one point everything you did was exactly what you wanted !

esmaspäev, 11. mai 2009

Kurvameelsuse rohi

Mis aitaks kurvameelsuse vastu ?Kas üldse on midagi sellist? Midagi, mille eest ei peaks hingematvat hinda maksma. Kindlasti, see on kurbuse raudne vastane: naeratus.
Huvitav , milline see välja näeb: suulihaste kokkutõmbed või hoopis on see haiguslik nähe? Mulle on aga naeratus midagi imelist. Naeratades jagan ma oma rõõmu kõigiga ning naeratusega saavutan oma elus palju - sõpru, hea tuju.
Leian, et on mitut sorti naeratust. Nagu ka apteekides rohte, nt köha vastu. Kõige mõjuvam ning ilusam on loomulik naeratus. See tuleb südamest ja on alati armas. Võltsnaeratus on aga esile kutsutud vastu tahtmist ning paistab välja oma virila olekuga. Eks elus tuleb ette olukordi, kus tarvitad variante, mis endale ei meeldi. Tuleks proovida ka “naeru läbi pisarate”, mis siis, et on moment kui kurbus matab kõik hea. Öelda on ju alati kergem, kui seda teoks teha. Selleks, et naeratada, peab olema hingel kerge ja vaba tunne. Aga ega see elu nii raske ka ei ole. On fantastiliselt imelisi päevi, kus naerad lõputult südamest. Tunned end vaba ja rahulikuna, mitte miski ei tee muret. Eks selline peakski iga lapse elu olema.
Naeratavaid lapsi on meil millegipärast väheks jäänud. Kas naeratus on unustusse jäänud või pole see lihtsalt enam moes ? Kes vastaks sellele küsimusele ? Minu arvamus on , et meie elu on väga kiire ja närviline. Pidevalt tuleb tunne alla anda ja tagasi vaatamata minema kõndida. Naerata ka siis, kui tunned, et pisarad vägisi silmi kipuvad.
Ja sa näed, et naeratamine polegi nii hull. Hea võidab halva alati !

Kommentaare ei ole: