Palun vabandust !
Ühel sügispäeval kallas vihma nagu oavarrest. Istusin aknalaual ja mõtlesin, mis oleks siis kui ma poleks koera pargis lahti lasknud. Äkki oleks ta praegu minuga, vaataks aknast välja ja hauguks naabri Palli peale. Muide, Pall on meie naabri kass, suur ja kollane, sellepärast kutsun teda Palliks. Naljakas, eks !
Mis siis eile juhtus…Tulin koolist koju ja kohe kui keerasin ukse lukust lahti, vaatas mulle vastu suur karvane bernhardiin, Bosse. Viskasin koti nurka ja sammusin kööki. Natukese ajapärast tuli ka Bosse sinna. Tegin endale võileiba ning Bossele panin krõbuskeid.
Pärast sööki läksime Bossega parki. Viskasin talle palli, ajasin teda taga, õpetasin teda. Lõpuks väsisin ära ning istusin pingile. Kutsusin koera enda juurde ja käskisin tal enda ette istuda.
Natukese aja pärast kõndis mööda vanem naine, kelle käekotist pistis pea välja kass. Bosse urises. Kass kräunus. Bosse haugatas, kass ehmus,lippas kotist välja ning pistis kotist jooksu, Bosse tema järel. Küll ma karjusin, vilistasin ja vandusin, et koer tagasi tuleks, aga ei midagi. Tormasin siis koerale järele.
Kass ronis ristmikul kasvava puuotsa, Bosse üritas samuti üles pääseda aga tulutult. Järsku ilmus paremalt poolt auto. Bosse sai löögi, mis ta tee äärde paiskas. Autojuht jäi seisma, võttis Bosse sülle pani ta autosse ja tahtis ära sõita. Karjusin mehele, et ta ei viiks Bosset ära. Mees võttis mul käest kinni ja pani autosse istuma.
Sõitsime loomakliinikusse. Arstid vaatasid Bosse üle. „Teda me küll päästa ei suuda, ainuke võimalus on magama panna.“ See lause kumiseb mu peas siiani. Läksime arstidega Bosse juurde. Ta vaatas mind oma suurte pruunide silmadega, justnagu vabandust paludes…
Ühel sügispäeval kallas vihma nagu oavarrest. Istusin aknalaual ja mõtlesin, mis oleks siis kui ma poleks koera pargis lahti lasknud. Äkki oleks ta praegu minuga, vaataks aknast välja ja hauguks naabri Palli peale. Muide, Pall on meie naabri kass, suur ja kollane, sellepärast kutsun teda Palliks. Naljakas, eks !
Mis siis eile juhtus…Tulin koolist koju ja kohe kui keerasin ukse lukust lahti, vaatas mulle vastu suur karvane bernhardiin, Bosse. Viskasin koti nurka ja sammusin kööki. Natukese ajapärast tuli ka Bosse sinna. Tegin endale võileiba ning Bossele panin krõbuskeid.
Pärast sööki läksime Bossega parki. Viskasin talle palli, ajasin teda taga, õpetasin teda. Lõpuks väsisin ära ning istusin pingile. Kutsusin koera enda juurde ja käskisin tal enda ette istuda.
Natukese aja pärast kõndis mööda vanem naine, kelle käekotist pistis pea välja kass. Bosse urises. Kass kräunus. Bosse haugatas, kass ehmus,lippas kotist välja ning pistis kotist jooksu, Bosse tema järel. Küll ma karjusin, vilistasin ja vandusin, et koer tagasi tuleks, aga ei midagi. Tormasin siis koerale järele.
Kass ronis ristmikul kasvava puuotsa, Bosse üritas samuti üles pääseda aga tulutult. Järsku ilmus paremalt poolt auto. Bosse sai löögi, mis ta tee äärde paiskas. Autojuht jäi seisma, võttis Bosse sülle pani ta autosse ja tahtis ära sõita. Karjusin mehele, et ta ei viiks Bosset ära. Mees võttis mul käest kinni ja pani autosse istuma.
Sõitsime loomakliinikusse. Arstid vaatasid Bosse üle. „Teda me küll päästa ei suuda, ainuke võimalus on magama panna.“ See lause kumiseb mu peas siiani. Läksime arstidega Bosse juurde. Ta vaatas mind oma suurte pruunide silmadega, justnagu vabandust paludes…
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar