võõrad silmad

Olen oma vähese elatud aja jooksul saavutanud äärmiselt vähe, pigem oleks õige öelda, et MIDAGI. Lõpetasin just keskkooli, mitte nii hästi kui arvasin 2010. aastal tegevat. Võin julgelt väita, et planeerimisoskus ja tahe õppida, jäi mul sellesse aastasse. Praegusel hetkel on mul ainult kahju, et oskan ainult hiljem tarkusi iseendale jagada ning vajadusel teisi kuidagi suunata. Oleks mul vaid keegi, kes suudaks mulle öelda, millal, kus ja kellega teha just neid "õigeid" valikud, mis ei vajaks hiljem kellegi poolt õpetussõnu.
 Tunnen räsitust inimeste poolt, kes elavad enda elamata jäänud elu läbi enda laste elu. Paljud sõbrannad, kes üritavad kuidagi enda valikuid ise teha, lootes kõigest vähesele toetusele või abile, saavad täistambiga pealesurutud soovitusi, kuidas on neile õige. KUID.. kas ikka on? See ei tähenda, et süüdistatakse varakult saadud lapsi selles, et lapsevanem ise pole suutnud oma eluga edasi minna.. MÕTTETU PRÜGI. Loodan, et suudan kunagi leida enda soovi teha midagi, just täpselt MIDAGI, sest hetkel ma ei kujuta ettegi, mis ma peale hakkan septembrikuus. Siiralt loodan, et kui mina peaksin hakkama saama millegi nii vapustavalt hämmastava loodusimega nagu laps, siis oleksin ma talle pigem toetav tugi kui enda soove peale suruv türann.
Veel natukene aega tagasi tahtsin minna Soome ülikooli psühholoogiat õppima aga ... Ma ei tea, mis. Lähen ja siis jälle ei lähe. Ma arvan, et pigem seisan ma selle mõtte taga, mis saab, siis kui mind enam Eestimaa pinnal ei ole. HIRM, VALU, EBAUSKLIKKUS. Ma arvan, et ma ei tea midagi, ja olen oma suure vanuse kohta veel liiga loll. Vaatab, mis saab ..

...

Nonii, kääbikud, päkapikud ja kuuevarbalised!
Käisin töötutvustusel. OMG. Mille jaoks tekitatakse kaasosalistes tunne, et teistel on seda tööd rohkem vaja? Lühidalt siis.. Oli grupivestlus.. küll oli seal endiseid põllumehi, vaevu eesti keelt kõnelevaid kamraade kui ka paljude laste emasid.
Igatahes on mul heameel, et olen reservis.
Ülikooli asja tuleb ikka väga vaadata ..

mõttelend

 Mööda räpast tänavat vaarub päevi näinud räbaldunud teksades keskealine mees. Iga tänavakivi pikendab mehe soovi jõuda koju. Mitmeminutiline liibumine mööda sammaldunud tänavaseinu viib mehe lõpuks vana logudiku ette. Maja on kahekorruseline, viimasel korrusel on rõdu, sellel kasvavad maltsad meenutavad mehele tema eelnevat elu. Naine, lapsed, kallis auto.. Läinud.
 Peale autoõnnetust hakkas mees jooma. Jõi kuni enam mõistus mehe elu ei juhtinud. Kehas laagerdunud etanool oli mehe nägu moonutanud. Muutunud oli see niivõrd palju, et enam ei teinud vanad tuttavadki vahet, kas on tegemist Indrekuga või mitte. Alkoholism polnud mehe ainuke probleem. Paar kuud tagasi tegi tema joomasõber Paidest teda tuttavaks mõnuainetega...See igavene kaiff, pani unustama teda kõike..

"Kõigil juhtub", ütles mees ja lõi vana kollase puidust ukse pauguga kinni.

Tibusammudes täiuslikkuseni

Heiheiheihei!

Olen ülimalt õnnelik, kuna lõpetasin lõpuks Tallinna 32.Keskkooli ajaloo-õiguse õppesuuna. Halb on tagant järgi targutada, kuid soovin, et oleksin olnud targem. Pole enda lõpetamisepilte siiani näinud kuigi üsna varsti on kuu möödas. Kõik on vanaisa käes:( Aga mis seal ikka. Nüüd tuleb minna ja omandada, see ülim haridus- kõrgharidus. Väike mõte oli minna Mainorisse turundust õppima, sest see tuleks mulle Zinzinos kasuks. Samas ei tõmba mind Eestis miski, tahan siit ära. Minna kuskile, kus pole tuttavaid ega sõpru ja olla lihtsalt kuskil kaugel. Proovin naaberriiki, armsate pisiporode juurde!
Homme lähen töövestlusele. wish me luck :)

Aloha, nuusutajad!

Tahaksin öelda, et olen üks äraütlemata laisk tüdruk. Olen jätnud eksamiteks õppimata:( Kardan, et ülikoolimaterjali minust küll ei saa.. Aga samas on ka midagi positiivset.. HIV. Hahaha..halb nali. Tegelikult olen ma paranenud üllatavalt hästi. Mu verelibled teevad koostööd, asi seegi:) Täielik paranemine on vaid sõrmeotsa kaugusel.. Woooooohooo!
Panin ükspäev tähele, et kõik mu kamraadid facebookis postitavad tite- või abielupilte.. aga mina? Olen vist elulõpuni lasteta ning "vallaline". Tegelikult vara rääkida sellest veel..vanust ju kõigest 19 aastat.
Eelmine reede alustasin tööd Zinzino's. See on firma, mis tegeleb espressomasinate, kohvi, tee ja Omega-3 müügiga. Töökollektiiv on esialgu super. Halb on see, et kui ma ei leia endale kedagi, kes minuga koos töötaks või minult kohvimasina ostaks, siiis no payment for me. Aa, ükspäev joonistasin musi peale;) selline tuli siis.

minu süda

nii armas..

Mul on Teile uudiseid..8 nädalat. Oleme üllatunud ja natukene isegi pabistame selle pärast. Isegi nagu ei usu veel aga õnnelikud ja ootusärevuses..nimelt seda on juba näha ja 4 nädala pärast võimatu enam mitte märgata. Jõuluni on ju täpselt 8 nädalat  :)