Äratuskell heliseb. Liigutad loivalt oma kätt kella poole, et vaigistada see kõrvukriipiv hääl. Kollane kell, punaste seieritega kukub põrandale, sekundiseier kukub küljest. Tõused istukile. Voodi ees on kägaras sinu kulunud ning lõhkised teksad, higihaisust läppunud särk ning mitu päeva kantud sokid. Paned vanad kulunud riided selga ning tõused püsti, jättes seljataha mitu kuud tegemata voodi, vabandades, et see peabki nii olema, et tunneksid ennast koduselt. Seda vaadates, mõtlen, kas selline ongi normaalne elu?
Arvan, et igaühe aeg saab otsa. Sellepärast kujutangi ette, mis tunne oleks kui sa oleks seitse meetrit mulla all. Ma ei peaks kuulama sinu ülespuhutud jutte sinu neljarattalistest sõpradest või kahejalgsetest meelelahutusobjektidest. Siiber juba. Ainult nutad ja halad.. miks?
Ma ei jaksa kuulata enam ei Sinu ega sinu meelelahutusobjekti pisarate kukkumist. Vaikselt hakkab juba natukena kahju .. ainult natukene aga siiski. Mingisugune "give a shit" tsoon on. Ole õnnelik ja ära täida oma normi. Aitäh!