Ahoi, värvilised lehekesed :)

Eelmisest postitusest on juba .. 2 kuud möödas:D Hea jobu olen ikka. Kusjuures on olnud momente, kus ma vahin monitori, mitusada mõtet tiirleb peas aga pole jaksu neid ritta seada. Täna ma siis alustan..
Koolist ma rääkima EI hakka. Autokoolis käin muidu.. aga see ka mõttetu. Tegelikult on asi lihtne. Elu on hetkel niivõrd väärtusetu, et tahaksin anda selle kellelegi, kes seda vajab. Mina mitte.
Tegime klassivendadega kirjanduses wannabe luuletuse:
Sügavaimad tunded põhjustasid sõdu,
Jean-Jacques Rosseau tammepuu all rüüpas mõdu,
Johann Gottried Herder armastusest joobund'.
Päeva lõpuks romantikud pessimismist loobund'.

Carmen selga lükkas mini,
Don Jose röövis poni,
Kirjanik sule viskas nurka,
vanglas mõrvari ees mängis tarka.

Kalevipoeg, meie suur mees,
vahepeal ka üle kees.
Ema mehele oli number üks,
temale süda põksus tuks ja tuks.

Jevgeni Onegin, kõrgklassi mees
Tatjanaga püherdasid armastuse sees.
Leegitsedes otsa lõppes tung,
sulgumatuks jäi nende tunnete pung.

Kõigil kolmel sama lugu.
Palju draamat ja armastuse sugu,
romantism on nüüd läbi,
kapi nurgas põgusalt närib käbi.

Ahjaa, viharavile vist peaksin minema kui mõni kuradi debiilik ei unusta ära sellist küsimust nagu miks.. oibljääääd.
Ahoi, neegrid, palju õnne õues on külm ja puud on paljad:D