Mul on nii palju öelda..Asju, mida võin öelda ainult Sulle ja endale peegli ees. Asju, mille eest istutakse kinni või lüüakse maha. Asju, mille eest ühiskond inimesi hukka mõistab. Asju, mille pärast vanemad lastest lahti ütlevad. Asju, mille pärast inimesed sooritavad enesetappe.. Ja seda kõike on nii kuradima palju.
TAHAN öelda, aga ei saa. Ei oska öelda ka miks.
Ma olen hetkel nii tagurpidi endaga... et tahan ära. Tahan nende nelja-seina vahele, kus kuuleb vaikset kitarrikõla ja seda mahedat meeshäält. Ma ei tea, kes seal teisel pool seina on .. aga tean, et see on hea.
Mu kihlatu, kodanikunimega siis Elina Tamkõrv. Tema kõrvuni naeratus, naeru poolkilkav kõla, säravad silmad, tulised pilgud, ja see mõistus.. võin öelda, et lihvimata teemant. Võin talle rääkida asju, ilma et peaks kartma, et kuulen teist versiooni räägitud jutust. Võin nutta ilma, et põeksin oma laiali valgunud ripsmetušši pärast. Temaga võib kõike.. Ma ei julge teda isegi joonistada, ilma, et kardaksin rikkuda tema olemust..
(vaikselt sositan) ma armastan sind, mu kallis
ja rüüpan ammu jahtnud piparmündi teed edasi..
kell on pool kolm.. ma lülitan oma ületöötanud mõistuse välja ja lähen magama. Head ööd.