Vana naine lamas haiglavoodil, ulatas oma keskealisele tütrele vana kulunud nahast päeviku, ja sosistas õrnalt: " Loe mulle, kullake."
"On reede. Mulle on räägitud, et kui ma sündisin, oli just Teine maailmasõda lõppenud. 1. september 1939. Mu ema suri sünnitusel. Isa heitis mulle ühe ainsa pilgu ja andis mu ära. Ta viis mu ühele trepile, pani teki sisse 18 dollarit ja lahkus.."
"Ema, kelle päevik see on?" palus see keskealine naine, Caroline, tülpinud häälega oma surevalt emalt. "Jätka." ainus sõna, mille suutis surev vanur oma huultelt veeretada.
"On laupäev. Mu ema Queenie, ütles kord, et olen eriline. Nimelt, sündisin vanana. Nägin välja nagu 80-aastane mees, ainult, et seespidiselt imik. Kõik imikud õpivad rääkima, kõndima - minu keha tuletas selle meelde. Olen hetkel seitsmeaastane. Istun ratastooliga verandal nagu kõik teised vanadekoduinimesed, lapsed mängivad tänaval... kuidas ma sooviksin mängida nendega! Kohtusin täna Mrs.Colden'i tütretütrega, Cindy.. ma ei unusta neid türkiissiniseid silmi kunagi..."
Caroline vaatas oma ema..."See oled ju sina ema, eks?" Kerge noogutus, ja näol peaaegu, et hajuv naeratus..
"On laupäev. Mul pole lubatud mängida Cindyga. Paljud inimesed ei mõista seda, et ma ei vanane vaid noorenen. Ja see on kohatu, et mängin noorte tüdrukutega. Saan juba iseseisval kõndida ning kuulmine on tasapisi paranenud. Näen välja just nagu  60-aastane..."
"Ma pean minema helistama!" hõiskas õde ja tuiskas palatist välja. Õues sadas ja müristas. Caroline jätkas lugemist.
"On pühapäev. Läksin laevale tööle. Kapten Mike Gray, kes tavaliselt meeskonnale palka ei maksa, ulatas mulle dollari ja käskis pardale ronida. Mida oleks osanud 12-aastase lapse mõistus välja kedrata? Võtsin oma pambud ja kõndisin lõug kõrgel laevale.. Nendest pidi tulema mu elu huvitavaimad aastad. Saatsin igakord Cindyle postkaardi - kuni lõpus selle päevani. Olen Venemaal, elan hotellis ja teenin raha tänavakoristajana. Kohtusin oma elu esimese armastusega. Ta oli abielus ja mina 16-aastane. Ma ei öelnud talle kunagi. Talle kaotasin süütuse ja tema murdis mu südame.. Läksin tagasi oma sünnikoju. Ta seisis trepil, punakas-oranžid juuksed lehvisid, türkiissinised silmad helkisid ja ta villane kootud mantel lehvis lohakalt ta õlgadel. See oli Cindy. Ta oli sirgunud ilusaimaks naiseks, keda olin eales silmanud. Rääkisime, jõime teed, olime ööläbi üleval, jalutasime pimedail tänavail just nagu noorukid.. Temast oli saanud balleriin - käis reisimas, oli üks tuntuimaid tantsijaid maailmas ja üks esimesi, kes kutsuti tantsima Venemaale."
Müristas ja õde küsis, kas vana naine tahab vahetada palatit. Järgnes pikk vaikus ja nimetu mehe lugu jätkus..
"On esmaspäev. Nädala esimene päev. Cindy kolis tagasi Pariisi, pidin vastutahtmist minema oma eluga edasi. Olin välimuselt juba kolmekümnendates, kuid tegelikult..24-aastane. Igal öösel soovisin Cindyle head ööd ning siis sain rahus unne suibuda. Võtsin julguse kokku ja läksin Pariisi. Sain kõne Cindy elukaaslaselt, ta oli saanud autolt löögi ning lebab nüüd haiglas. Mees jättis ta maha, kuna Cindy kaotas võimaluse tantsida..
Minu ajas ta haiglast minema nagu koera, haletsedes ennast.. See armistas mu südant isegi enam, kui teadmine, et ei saa enam imetleda neid graatsilisi liigutusi ning seda kirglikku pilkku tema silmis.."
Caroline ei teadnud, et tema ema oli kunagi tantsinud, teadmatus tumendas keskealise naise meelt nüüd veel enamgi.
"On teisipäev. Kohtusin täna oma pärisisaga. Carl Button - 68-aastane mees, kes elas üksi ja omas nööbivabrikut. Olles vihane ja pettunud, et mu oma isa mu hülgas, lahkusin sealt majast jätmata hüvasti. Jooksin, jooksin kuni jalad enam ei kandnud..Jõudsin kodulävele, märgates Cindyt kiigel istumas.. Ta oli tulnud tagasi minu juurde.. See kirglik suudlus.. need mahedad huuled. Ma armastasin seda naist! Leppisin oma isaga ära, tema surivoodil ulatati mulle võtmed- vabrik, laev, majad, kõik olid minu. Olin välimuselt juba kolmekümnendates. Kolisime Cindyga mu isa majja. See oli mu elu ilusaim aeg.. Ärkasin tema kõrval, uinusin tema kõrval kuni ühe hommikuni. "Ma olen rase, "ütles Cindy ning lohutamatult nutma. "Ma olen lapsele isa eest seni kaua kuni saan, meid mõlemaid sa kasvatada ei jaksaks."..
Caroline, mõistes, et hoidis käes oma isa päevikut, puhkes nutma.. "Ta oli armastav mees, meil on koos hea.." kohises vananaise suust.
"On kolmapäev. Caroline'il on esimene sünnipäev. Istusime maja ees ja tema väikesed käed lasid lendu kollase sinise paelaga õhupalli. Teadsin, et mul on aeg minna, enne, kui ta mind mäletama hakkab. Pakkisin öösel oma asjad, suudlesid oma kaht inglit õrnalt ja lahkusin. Pisarad tikkusid silma nagu täid sõjaajal sõduritele pähe. Mitte ühtegi ööd oma elus, ei jätnud neile head ööd soovimata. Elasin tänavatel, töötasin parkimispostil, viisin kirju kodudesse, jalutasin koeri, pesin aknaid.. Noorenesin igapäevaga. Kui olin 14-aastase poisi välimusega. Läksin koju, heitsin ema Queeni voodisse ja sulgesin silmad."
"See oli päeviku viimane leht, ema, mis mu isast sai, kus on ta praegu?" päris Caroline närviliselt surevalt emalt. "Ta puhkab oma ema ja isa kõrval. Sain kunagi ammu kõne lastekoduametnikult, kes oli politsei abiga leidnud mu üles, ta palus mul minna, vanadekottu, kus elas su isa ema.. Jõudes sinna, istus ta klaveri taga ja mängis oma lemmik lugu.. "River flows in you" vana lugu tundmatult jazzimängijalt. Ta ei mäletanud enam mind. Oli vana ja suremas. Kolisin tema juurde.. Ta unustas kuidas kõndida, rääkida.. Kuni lõpuks oli imik. Ta vaatas mulle otsa just nagu teades kes ma olen ning seejärel sulges need igaveseks.. Head ööd, Benjamin!"