Üksi iseendaga

„Paar kuud tagasi oli veel kõik korras, mis küll ometi juhtus? ”esitas krussis juustega tüdruk mõranenud peeglile küsimuse. Vaikus, mitte ainsatki hingelist polnud temaga.
Palatiuks oli suletud ning vahepeal tundus tüdrukule, et just sellele on kleebitud silt: Surmav nakkushaigus. Oma halbu mõtteid ning kibedalt soolaseid pisaraid ta ei talu – ta kirjutab need üles, et hiljem, kui kõik samalaadsed mõtted on kokku kogutud, põletab ta need naerusuiselt kamina all. Esimene väljavõte Madli Kirsi päevikust:
„On 11. juuni 2009. Hola, Päevik! Mul on üks suur mure. Tüdrukud rääkisid täna poes, et olen ära kustunud täht. See tähendab, et minu populaarsuse ajad on nüüd läbi. Tegelikult ei ole ma kunagi seda tiitlit endale soovinud; see on mulle ise külge kleebitud. Nõme!
Täna on Sandri sünnipäev ja kuna ma parajalt õelust täis olen, kavatsen tema arvelt hiilgavalt särada. Mida mina ei saa, ei saa ka keegi teine! Tsau, ma hiljem seletan Sulle, mis juhtus!“
Madli Kirss, 16-aastane Tallinna tüdruk. Tal on pikad pruunid krussis juuksed, pähkelpruunid silmad ning kirsipunased huuled. Vapustavalt ilus tüdruk!
Ta iseloom on keeruline. Tüdruku tujud ja tahtmised muutuvad sekunditega talle eneselegi märkamata. Tüdruk kannatab kroonilise tähelepanu puuduse all. Põhjustajateks on arvatavasti vanemad. Kuigi Madli oli pere ainuke laps, ei saanud ta kordagi isa süles istuda või ema õrnust tunda. Väljavõte Madli Kirsi päevikust:
„On 11.juuli 2009. Kuu aja eest oli sünnipäev. Nagu Sa tead, oli see ebahuvitav. Kuigi mina oli selle õhtu pärl, vaadati ainult Sandrit. Ainult Sander, Sander, Sander! Ma jõin ennast purju ja hakkasin laulma. Vot siit edasi ma enam meenutada ei suuda. Seda tean, et minuga ei suhelda ning keegi Maria-nimeline soovis mu surma. Rumalad ussikesed! Nad peaksid tänulikud olema, et mina nende sõber olin. Arvan, et teeksin kõigele teene, kui ära sureksin! Hüvasti, Sõber!“
Tüdruk on juba 10-aastaselt psühholooge külastanud. Lahendust tema probleemidele pole leitud. Tema suureks kireks on olnud enesevigastamine ning laipade maalimine. Tänu tugevatele ravimitele on enesevigastamine vähenenud ning nahk paraneb. Madli Kirsi päeviku kaks viimast lehte:
„On 12.august 2009. Ma tahan siit piinavast elust minema! Tahan juba täna õhtul igavasse unne suubuda. Ma ei või enam taluda, kuidas inimesed võltside naeratustega mulle oma sõbralikkust peale suruvad. Ma tahtsin ainult olla kellelegi keegi. Aga tea, et Sa olid mu ainuke kaaslane, kallis Päevik!“
„Madli üritas teha enesetappu, et pälvida teie tähelepanu!“ tõstis psühholoog vanemate peale häält. Vanemad oli ehmunud, korjasid oma asjad kokku ning lahkusid kabinetist. Peagi seisid nad tütre palatiukse taga ning arutasid kuidas temaga käituda. Uks avanes ebameeldiva kriiksuga, mis pani ema võpatama. Voodil istus tüdruk, kes silmitses oma vanemaid kui võhivõõraid. Palati läppunud meditsiinilõhn ning vaikus oli kurjakuulutav. „Madli, …“, alustas ema juttu. „Ei, ema, ma olengi määratud sellisele tulevikule…Üksi, kellegi teiseta.“ Ema kallistas tütart esimest korda.
Madli viidi Psühhiaatria haiglasse 5. osakonda.
Madli Kirsi päeviku tagumise kaane vahel oli valge A4 paber, mille teisele poole oli kirjutatud – Minu uue elu algus.