Kui Sind esimest korda nägin olid Sa ebakindel ja nii õrn. Paar kuud möödus ja Sa olid inimene, kellest ma võisin elulõpuni sõltuda. Sinu lapselikult siirad silmad, mis olid alati kõige müstilisemal kombel vesised, tekitasid mulle alati külmavärinaid. Üle Sinu huulte libisesid tihti hingematvalt ilusad sõnad, Sinu kondised ning jahedad käed olid mind alati toetamas, kui oleksin kukkunud. Sa oskasid kuulata, vastu rääkida, Sa panid mu naeratama.. Ma olin Sinuga õnnelik. Sa tutvustasid mulle oma sõpra. Sellist sõpra nagu tema on ainult vähestel, et Sa teaksid olen ka mina endale sellise sõbra leidnud.
Mida rohkem me koos olime, seda rohkem hakkas mind painama mõte, et Sa ahistad mind. Sa tahtsid minuga üha rohkem ja rohkem koos olla.. Ma vajasin õhku, mu kaine mõistus vajas seda. Niisiis, pidingi Sulle ütlema, et ei vaja Sind enam ja suuda Sinu tunnetele vastata. Sa olid nii siiras ja puhas, et ma ei osanudki arvata, et võin midagi sellist paari lausega hävitada.
Piinlesin aastaaega.. Hakkasin vaikselt juba lootust kaotama, kuid siis Sa otsisid mu jälle üles. Sa olid küpsem ja meil oli vähem tülisid. Kiire elutempo ja kaugus tegi meile uuesti lõpu.
Ma arvan, et Sa oled just see inimene, kes paneb mu südame tuksuma...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar